Ellen Niit
Kassari - pegasuste paradiis
Tiina Kolk
Ainult veidike kiirust ületav auto sõidab Heltermaa sadamast Hiiumaa sisemuse poole, et Vaemla ristilt Kassarisse keerata. Kell on üheksa õhtul. Labradori tõugu koer Leevi nihkleb ja kraabib seljatuge, sest sõidukis on kitsas, kuid sellegipoolest peab kogu perekond sinna ära mahtuma. Maarja Undusk istub roolis, pikast sõidust tohedavõitu, aga rõõmus samuti. Sest juunikuus eelistab Maarja vist kõigist kohtadest siin maailmas Hiiumaad, mida ta on pidanud suvekoduks viimased kolmkümmend aastat.
Õrn ja kasin saareloodus tervitab teeääripidi värskeid saabujaid. Kollased põllualad laiutavad meeldivalt, segi kadakatukkadega, ja sahisev lepik voolab mööda, varjutades õhtupäikest.
Kunstniku vaim ei salli vangisolekut linnakorteris, vaid ihkab kohta, kus igaühele on ruumi ja kus omaette olemiseks ei pea teisi minema tõrjuma, vaid võib ise kaduda kadastikku või metsvaarikavõssa.
Kui kodused kohustused seda muidugi võimaldavad. Jah, lapsed on toredad ja neid Maarja armastab, kuid teinekord tahaks ikka päris üksi ja hääletult lesida, kõrs suus, tammejuur kukla all, või veel parem, joonistada terved päevad ühtejutti, ilma et kuulduks kõrvu see igavene kutsuv, nõudev või paluv “emme!”, sageli neljast ilmakaarest korraga.
http://arhiiv.elukiri.ee/index.php?main=7&newsID=113&sess=622855981c84231ec0f29ce9d60c078b
Õrn ja kasin saareloodus tervitab teeääripidi värskeid saabujaid. Kollased põllualad laiutavad meeldivalt, segi kadakatukkadega, ja sahisev lepik voolab mööda, varjutades õhtupäikest.
Kunstniku vaim ei salli vangisolekut linnakorteris, vaid ihkab kohta, kus igaühele on ruumi ja kus omaette olemiseks ei pea teisi minema tõrjuma, vaid võib ise kaduda kadastikku või metsvaarikavõssa.
Kui kodused kohustused seda muidugi võimaldavad. Jah, lapsed on toredad ja neid Maarja armastab, kuid teinekord tahaks ikka päris üksi ja hääletult lesida, kõrs suus, tammejuur kukla all, või veel parem, joonistada terved päevad ühtejutti, ilma et kuulduks kõrvu see igavene kutsuv, nõudev või paluv “emme!”, sageli neljast ilmakaarest korraga.
http://arhiiv.elukiri.ee/index.php?main=7&newsID=113&sess=622855981c84231ec0f29ce9d60c078b
80-aastane Ellen Niit: vana on palju kergem olla kui noor
Maarja Undusk
Kas sinu suhe vanadusega on aastate jooksul muutunud?
Vanasti ma ei saanud aru, mida tähendab, et vaim on valmis, aga liha on nõder. Aga praegu saan ma sellest väga hästi aru. See on, kui pluusinööpe selja tagant ei saa kinni pandud, aga pluusi üle mõelda täitsa läheb korda.
Mu füüsiline külg on vananenud. Vaimselt ei tunne vahet, välja arvatud see, et mõni luuletuse rida ei tule meelde. Mälu on alla käinud.
Öösiti tegelen sageli mälutreeningu mõttes oma luuletuste meenutamisega. Teinekord ei tule ka mõni lihtne sõna mitu päeva meede, see ajab lausa vihale. Lapsena oli mul väga hea mälu.
Koolitüdrukuna jäid tekstid niisama läbilugemisest pähe ja siis katsusin lugu klassi ees oma sõnadega ümber jutustada, et tobedat tuupimise muljet ei jääks.
Üliõpilasena püüdsin oma mälu arendada, õppides pähe keerulisi asju, mis ei tahtnud meelde jääda.
http://www.postimees.ee/?id=20151
Vanasti ma ei saanud aru, mida tähendab, et vaim on valmis, aga liha on nõder. Aga praegu saan ma sellest väga hästi aru. See on, kui pluusinööpe selja tagant ei saa kinni pandud, aga pluusi üle mõelda täitsa läheb korda.
Mu füüsiline külg on vananenud. Vaimselt ei tunne vahet, välja arvatud see, et mõni luuletuse rida ei tule meelde. Mälu on alla käinud.
Öösiti tegelen sageli mälutreeningu mõttes oma luuletuste meenutamisega. Teinekord ei tule ka mõni lihtne sõna mitu päeva meede, see ajab lausa vihale. Lapsena oli mul väga hea mälu.
Koolitüdrukuna jäid tekstid niisama läbilugemisest pähe ja siis katsusin lugu klassi ees oma sõnadega ümber jutustada, et tobedat tuupimise muljet ei jääks.
Üliõpilasena püüdsin oma mälu arendada, õppides pähe keerulisi asju, mis ei tahtnud meelde jääda.
http://www.postimees.ee/?id=20151
Ellen Niit - abikaasa, elektrik ja kirjanik
Jaanus Kulli
«Rongisõit», «Pille-Riini lood», «Suur maalritöö», «Midrimaa», «Krõlliraamat» – nende lugude najal on kasvanud üles terve põlvkond lapsi. Ellen Niiduta oleks meie lastekirjandus hulga vaesem.
Kindlasti ilma lasteta oleks hulga vaesem ka Ellen Niit ise. Tal on koos kirjanikust kaasa Jaan Krossiga kahe peale kokku 5 last ja nad on vanaemaks-vanaisaks 13 lapselapsele. Tänagi saab Ellen Niit jõudu eluks ja loominguks ennekõike oma lastelastelt. Kui aga saabub suvi, istub ta autorooli ja kihutab koos Jaan Krossiga Hiiumale Kassarisse.
Pille-Riini raamat on kuidagi natuke nukker. Kas teie lapsepõlv oli ka siis pigem nukker kui rõõmus?
Lastelugudes on sageli lapsepõlve kujutatud lausa rõõmsa ja uljana. Eks lapsed esitavad kirjandusele mingil moel ka lustlikkuse nõude. Neile meeldib tingel-tangel ja trill-trall. See on neil omamoodi enesekaitse maailma karmuse vastu.
Sellele rõõmunõudele tullakse sujuvalt vastu naljakates lastevärssides, hundiratast heitvates lavapiltides, stiliseeritud, fantastiliste tegelastega lastelugudes. Mul on ka näiteks üks niisugune sünnitus – triks ja traks, pooleldi loom, pooleldi laps – trikimees Krõll. Krõll armastab trill-tralli ja pill-palli. Ja lapsed armastavad Krõlli, sest krõllamine teeb elu kergemaks.
Pille-Riin on aga tõsieluline tegelane. Teda kujutades püüdsin ma jääda lapse elu igapäevaseikade pinnale. Lapse igapäevaellu kumavad aga sisse laste vanemate hooled ja mured, mida lapsed ehk esialgu põhjani ei mõistagi, aga ometi aimavad. Ja peaasi, talletavad oma tundemälus. Ja saavad nii juturaamatust ellu kaasa omamoodi turva ja toe.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=133975
Kindlasti ilma lasteta oleks hulga vaesem ka Ellen Niit ise. Tal on koos kirjanikust kaasa Jaan Krossiga kahe peale kokku 5 last ja nad on vanaemaks-vanaisaks 13 lapselapsele. Tänagi saab Ellen Niit jõudu eluks ja loominguks ennekõike oma lastelastelt. Kui aga saabub suvi, istub ta autorooli ja kihutab koos Jaan Krossiga Hiiumale Kassarisse.
Pille-Riini raamat on kuidagi natuke nukker. Kas teie lapsepõlv oli ka siis pigem nukker kui rõõmus?
Lastelugudes on sageli lapsepõlve kujutatud lausa rõõmsa ja uljana. Eks lapsed esitavad kirjandusele mingil moel ka lustlikkuse nõude. Neile meeldib tingel-tangel ja trill-trall. See on neil omamoodi enesekaitse maailma karmuse vastu.
Sellele rõõmunõudele tullakse sujuvalt vastu naljakates lastevärssides, hundiratast heitvates lavapiltides, stiliseeritud, fantastiliste tegelastega lastelugudes. Mul on ka näiteks üks niisugune sünnitus – triks ja traks, pooleldi loom, pooleldi laps – trikimees Krõll. Krõll armastab trill-tralli ja pill-palli. Ja lapsed armastavad Krõlli, sest krõllamine teeb elu kergemaks.
Pille-Riin on aga tõsieluline tegelane. Teda kujutades püüdsin ma jääda lapse elu igapäevaseikade pinnale. Lapse igapäevaellu kumavad aga sisse laste vanemate hooled ja mured, mida lapsed ehk esialgu põhjani ei mõistagi, aga ometi aimavad. Ja peaasi, talletavad oma tundemälus. Ja saavad nii juturaamatust ellu kaasa omamoodi turva ja toe.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=133975
Ellen Niidu filosoofiline vägi
Jürgen Rooste
1950ndail oli Ellen Niit eesti avangardis, kriitikute tule all (tartlaste kirjutet „Eesti kirjanduslugu” ütleb: „Kui 1960 ilmus esikkogu „Maa on täis leidmist”, tunnistasid ühed selle moodsaks ja avangardistlikuks (Mart Mäger), teised hurjutasid formalismi ja dekadentsi pärast”), tulises vabavärsidiskussioonis, noor ja äge eesti esipoetess. Eks hiljem ole teda rohkem lastekirjanikuks peetud, ja eks see ole ju tegelikult uhke asi. Olla laste kirjanik! Kusjuures tuleb märkida, et ta on tabanud miskit olemuslikku, nii et minugi lapsed saavad noist lugudest aru, need kõnetavad tänaseid pisiinimesi. Ent siiski: alles nüüd langeb Niidule osaks tunnustus „pikaajalise loomingulise tegevuse eest”, mida rahvasuus rohkem elutööpreemiaks nimetatakse. Miskipärast meenub, et Johnny Depp sai selle auhinna vist 39aastaselt. Eestis juhtub pigem ikka nii, et oodatakse viisakalt väärikamat iga, ning mõni geenius lastakse niiviisi ka lihtsalt mööda. Eks ta ole: miski kole kadedus on vist sees, et ei saa inimesi tunnustada ja austada juba selle eest, mis nad teinud. Hää, et Niitu nüüd märgati, hää, et see juhtus just nimelt seoses tema teise, „tõsisema” luulepalgega.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8196:ellen-niidu-filosoofiline-vaegi&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3240
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8196:ellen-niidu-filosoofiline-vaegi&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3240
